August tarbeaias

Augustikuine tarbeaed on kui hulgiladu, kust kraami täis kastid voorivad köögi poole ja tühjad aeda tagasi. Viimastel päevadel on asi puhta hulluks läinud - juba on kärugi käigus! Kuidagi järsku tuli see sügis ja öökülmaähvardus, aga et kõrvitsad on juba päris kõrvitsa mõõtu, siis oli igati mõistlik need ulualla ära tuua.

Lisaks suvikõrvitsatele kasvas meil sel aastal kolme sorti kõrvitsaid - suur võikollane 'Gigant', mis kasvas tõesti suureks hoolimata sellest, et seeme sai mulda alles juuni keskel; rohelise koorega õlikõrvits, mille seemneid on lastel mugav talvel näksida, sest kooreta seemneid pole vaja kestadest puhastada ja spagetikõrvits (valge). Ega ma täpselt teagi, kas spagetikõrvits on pigem kõrvits või suvikõrvits - igatahes ajab ta oma viljad pikkadele võsudele nagu tavakõrvits, mitte ei kasvata põõsast nagu suvekõrvitsad enamasti.

Ka arbuusi ja melonikasvatus läks sel hooajal asja ette. Arbuuse saime kenasti juba eelmiselgi aastal, aga meloneist jäime tollal täitsa ilma. Nii ei olnudki mul sel aastal teab mis motiivi meloniseemneid osta ja külvata, küll aga panin talvel supermarketist ostetud kantaloupe-tüüpi meloni seest seemned tallele ja külvasin need kevadel mulda ja oh, mis kena üllatus - sel aastal sai ka meloneist asja!

Tomatitest nagu arvata oligi, tulid suuremad, ehk nii poole kg kanti tegelased, kergest kiletunnelist. Siin üks nunnu konkursi kandidaat üle 600g.

Kurgid, tomatid, paprikad,aedoad on terve augustikuu rännanud purkidesse - marineeritult ja soolatult, salatina ja supipõhjana. Ühtki salaretsepti mul pole - mis internetist silma kargas, seda tegin.

Eile tõestasime maisiteooriat. Maisiteooria ütleb: Pott olgu enne tulel, kui maisi korjama lähed!

Vesi juba kees, kui maisitõlvikutega alt aiast tagasi jõudsin - suskasin siis need potti ja lisaks poetasin veel ühe paar päeva tagasi korjatud tõlviku teiste sekka.

Uskumatu, kui suur vahe on äsjakorjatud ja paar päeva seisnud maisil! Värskelt korjatud mais on keedetult ülimalt magus, seisnud mais aga absoluutselt ilma igasuguse maitseta. Igatahes kinnitas meie pere hindamiskomisjon teooria paikapidavust 100%-liselt ja täiesti maitsetu varemkorjatud tõlvik rändas kompostiämbrisse.

Positiivsest küljest näitasid end sel aastal nuikapsad - mu kevadised seemneostutiirud otsimaks "nuikapsast, mis ei putku" kandsid vilja ja tõepoolest on erinevalt eelmisest aastast seekord sattunud mõnusad mahlased nuikapsad ilma puitunud kiududeta viljakehas.

Esimest aastat kasvasid tarbeaias rooskapsad. Nendega läks...eee...nii nagu esimeste vasikatega ikka pidavat minema - nimelt ei pidanud ma vajalikuks õigel ajal rooskapsateadust tudeerida ja seetõttu jäid aug alguses taimede ladvad näpistamata :( Aga noh supi sisse oleme sealt minikapsaid ikka saanud ja küllap jagub neid talveks sügavkülmagi.

Mõned tegelased tabeaias hiilgavad rohkem ilu kui kasuga - hetkel on täies õieilus ligi 3m kõrgune maapirn ehk topinambur. Ta mugulad sünnivad küll süüa ja maitsegi on mõnus, aga kuidas neid tillukesi kääänulisi mugulaid koorida nii, et see tegevus esimese 5 minuti jooksul totaalselt ära ei tüütaks, seda ma küll pole veel avastanud. Kahju!

Ka artishokk ei jõua sel aastal saagini - muidu ilus ja uhke on ta küll!

August iluaias

Esimesed kollased kaselehed murul, sügisastrite avanevad õiepungad, hommikune karge õhk - nüüd on siis selge, et suvi on oma kohta loovutamas sügisele. Ka pikem vihmaperiood on käes - on paras aeg üle vaadata augustikuu aiapildid.

Käesoleval aastal võimutsevad ringpeenras üheaastased valged tubakalilled. Järgmisel aastal, kui püsikud juba suuremad, neile siin enam kohta ei jätku. Sest on isegi tiba kahju, sest õhtuti, iseäranis peale vihma, on tubakalillede meeldiv lõhv kaugele tunda.

Esiplaanil przhevalski kobarpea. Kobarpeade õitsemise juhatavadki sisse Przhewalski kobarpea ja saleda kobarpea pikad tõrvikukujulised õisikuküünlad.








Järgmisena löövad õied valla hambulise kobarpea sordid 'Desdemona' ja 'Marie-Britt Crawford'. Neist viimane (pildil) püsib kuni õitsemiseni täiesti punaselehisena andes peenrale värvi juba enne õisi. Õitsemise ajal muutub lehtede puhastumepunane värvus siiski rohekamaks.

Lõhestunud lehtedega kobarpea, ametliku nimega tanguutia kuldkepp, erineb oma pereliikmetest omamoodi koonusekujulise õisiku poolest. Ka on ta hilisem õitseja.

Sügisheleeniumi (kollane esiplaanil) ligi 2m kõrgune puhmas ei jää kaugelt märkamata.















Sügisheleenimi 'Helena Red Shades' kõrgus jääb 1,2m kanti, nimetatud segust leiab nii punaseid kui ka kirjusid sügisheleeniume.


















Kõrgekasvulistest suve lõpu õitsejatest väärib märkimist ka kanepilehine ristirohi, kes mingil määral sarnaneb lõhislehise kobarpeaga.










Suve algusest saati on väsimatult õitsenud nii kõrged kui madalad mõrsjalilled, madalate mõrsjalillede puhmikud on nüüdseks kokku kasvanud ja moodustavad ühtlase tiheda õievaiba.





























Aina uhkema põõsa on kasvatanud nimetu potiroos (köögikata kingitus)




























Pikalt on õitsenud ka peenraroos 'Sunset Song'















Esimesed väikesed liiliapojad juhtusid olema kollased.









Kõrgemad kollakas-kreemikas-rohekasvalged kukeharjad on pärit loodusest.














Ka bordüürpeenral augustis õitsejaid jagus. Monardad, piimjaõieline kellukas, floksid ja buddleiad... Karpaadi kellukaid (fotol) tabas teine õielaine ja kangekaelsetest lupiinidest ma parem ei räägigi.















Käokingad ja floksid olid kindlasti augustikuu "tegijad" - värvikad roosades-sinistes toonides laigud paistsid kaugele silma.
































Sinine elulõng, heleroosa floks ja sinine käoking

















Käokingad - esiplaanil sinine, taga valge-sinise kirju.












Peekerlill


















Buddleia pikad õisikud on liblikate lemmikud










Vialii priimula üllatas oma õiega juba külviaastal.













Päevaliilia








Hiina astilbe on tore pinnakatja, kes talub päikest ja kuiva teistest astilbedest tunduvalt paremini. Aitäh Kaiele!

















Kukesabad ees ja lilla hiidiisop tagaplaanil

Köögikata kaudu kevadel saadud helelilla suureõieline elulõng õitses suvel juba rikkalikult.

Savine maa - süllekukkunud õnn

Nüüd, kus me oleme oma 4 aastat siin mütanud aeda rajada, saan ma tõeliselt aru, mis õnn on omada savist maad! Taimed lokkavad ja muru haljendab ka põuasemal ajal, samuti pole ma veel mingit vajadust tundnud kunstväetiste järgi. Savise maa võime kinni pidada mikroelemente ja vett annab tubli kokkuhoiu kastmisele-väetamisele kuuluvas ajas ja rahas.

Siiski mitte esimesest hetkest pole ma osanud siinse savise mulla väärtust tajuda. Esialgu oli ükskõiksuse periood - kui ma, korteriinimene, polnud varem aiatöid teinud, kust ma võisingi mõista mulla tähtsust? Tähtis oli vaid see, mis välja paistis - lilleaas, suured maakivid, huvitav pinnareljeef...

Esimesel nö. aia-aastal, kui tegin algust viljapuude istutamisega ja rajasin esimese tillukese tilli-hernepeenra, valdas mind masendus - see savine muld oli tihke, raske, vastikult nätske - iga killukese rohumätta mullast puhtaks sopsutamine nõudis kohutavalt jõudu ja energiat.

Ka peenrakese ja puudealuste rohimine oli neetult vaevaline - lootusetu oli sealt mõnd umbrohtu koos juurega välja õngitseda. Savine muld oli helehall ka pärast äsjast kastmist, kastmisvesi ei imbunud maasse vaid kippus moodustama pinnaloike madalamatesse kohtadesse, kuivana jälle tõmbus kivikõvaks. Ostsin poest turvast lootuses rasket savipinnast kohevamaks ja pehmemaks muuta, paraku tulutult - kuu aja pärast oli savi kogu turba "ära söönud" ja pinnas sama kivikõva kui ennegi.


Vähe sellest, mis ma siis tasuks sain raske töö eest? 20cm kõrgused juuspeene puitunud varrega tillinääpsud, kidurad herned... Siiski, päris tühjade kätega ka ei jäänud - sõnnikuhunniku otsas kasvatatud kõrvitsad ja kabatsokid olid vägevad! Ehk olidki need kõrvitsad ainsaks motivaatoriks, mis sundis mind järgmise aiahooaja eel õhinaga veel rohkem seemnepakke soetama ja juba kevadel külvikassettides ja pottides taimi ette poputama...

Igatahes sealt alates on aiandus olnud pigem lust ja lillepidu, sest savine maa on super! Ainus mis tal endal puudu jääb, on

KOMPOST!

Esialgu ei olnud muidugi kompostiga priisata, siis kasvatasin taimi "savipotis" ehk kaevasin iga taime jaoks peenras augu, mille sisu täitsin sõnniku ja kompostiga. Ridamisi kasvavatele köögiviljadele tegin lausa sõnniku ja kompostiga täidetud kraavi piki rida, kuhu külvasin seemned. Ja tasugi ei jäänud tulemata - samast tilliseemnepakist, kust esimesel aastal vaid nääpsud tillid pärinesid, tulid järgmisel aastal juba ülemeetrimehed - lopsakate lehtede ja väikse sõrme jämeduse vartega :).

Tänasel päeval jätkub komposti juba kogu iluaia ja köögiviljamaa kevadiseks lauskatteks, muidugi ei saa siin enam rääkida ühest -kahest kompostihunnikust - väärt kraami toodavad mitu üle 10m pikkust kompostivaalu ja mõned pisemad hunnikud, mida asukoha tõttu on olnud otstarbekam mitte vaaludesse kärutada. Kompostimisele lähevad kõik köögijäätmed, mis teooria järgi sinna sobivad (va ehk paberid, ajalehed, mis minu sisetunde jaoks tiba mürgised tunduvad), hein, mättad, rohimisjäägid, muruniide.

Ja lisaks kõigele muule ka need jubedad sinisavi käntsakad, mis peenraid rajades või muude pinnasetööde käigus ette jäävad.








Kevadel katan sügisest saati kogunenud vaalu küljed heina või muruniitega, peale panen kihi sõnnikut, törts mulda ja peenravaiba, kõige otsa istutan kõrvitsaid, kabatsokke, kurke jmt. Sõnnik ja kõrvitsalistejuured aitavad komposti valmimisele kaasa. Longus kõrvitsalehed aga annavad märku kastmisvajadusest - vaevalt minusugune mugav inimene muidu kompostihunnikut kastma jõuab...






Järgmiseks kevadeks on sel viisil tehtud kompost valmis peenardele kandmiseks. Tõsi küll seal on siis veel taimetükkide surnud jupid näha, mis võiks ehk mõne perfektsionisti ilumeelt riivata, aga minu peenardes on see poolkõdu kompost savise maa multshimiseks parim.


Suve lõpuks on poolvalmis kompost peenardes kõdunenud ühtlaselt tumedaks kobedaks mullaks.




Eks savisel maal ole neid häid omadusi veelgi, aga mulle, kes ma kipun taimi ka keset kuuma suve peenardes ringi tassima, nüüd lausa meeldib, et muld taime väljakaevates juurte ümber ära ei pudene, vaid mullapall kenasti ühes tükis uude asukohta jõuab. Enamik ilutaimi ei pane sellist kolimist tähelegi.
Tavaliselt katan taimeümbruse niiskuse hoidmiseks ka igaks juhuks muruhakkega.

Üheksavägine püüab tähelepanu võita

Need kollaseõielised üheksavägise tõlvikud siin on tuntud ravimtaimena, kelle kollastes õie kroonlehtedes peituvat väge mitme tõve vastu. Minu tähelepanu väärib ta siiski eelkõige ilutaimena.

Iga kord kui ma autoga "küla pealt" tulen, püüavad vasakul teeservas mõisa lagunevate varemete taustal pilku üheksavägise kõrgustesse pürgivad võimsad nuiad. Oma aeda tõin üheksavägise verbascum thapsus õiepungas taime eelmisel aastal. Selle suve algul tärkas hulgaliselt seemikuid, kes kirjade järgi oleks pidanud õitsemist plaanima alles järgmisel aastal, aga paljud neist õitsevad juba tänavu.

Sellest kõigest aga polnud tema jaoks küll, nüüd püüab ta kõigest hingest mu tähelepanu võita ühe müstilise seemiku näol, kes erineb oma õdedest-vendadest nii õie värvilt, suuruselt kui ka -varre kujult. Nimelt on ta valkjasroosad õunapuuõisi meenutavad õied tunduvalt suuremad ja paiknevad õievarrel hõredamalt, kui tavalisel üheksavägisel. Ka lehed ei ole nii karvased, kui peaks.

Kust ta siia sattus või kuidas ta sündis? esialgu arvasin, et ehk ongi üheksavägised väga varieeruva kuju ja õievärviga - googeldades pilte leidsin siiski vaid kollaseõielisi.

Või on linnud puistanud täpselt "õigesse kohta" mõne minu jaoks tundmatu verbascum'i seemne?



Esimesel pildil üheksavägine, teisel "õunapuuõieline"





On veel üks variant mu õunapuuõielise tekkeloole, kuigi see tundub vähe kummalisevõitu ja uskumatu. Ehk on "õunapuuõielise" ema eelmisel aastal mu lillades-roosades toonides vägiheintega verbascum phoeniceum krõpsu teinud ja nüüd muuhulgas hübriidiga maha saanud. Ehk poleks see tavapäraselt võimalik olnudki, kuna need kaks õitsevad sageli eri ajal, aga juhtus nii, et mu noorukesed seemnest kasvatatud vägiheinad hakkasid õitsema alles suve lõpul.

Siin üks pilt ka valgest vägiheinast verbascum phoeniceum



Ja lisaks õiepilt, kus keskel on "õunapuuõielise" õis, vasakul vägihein ja paremal üheksavägine.

Ehk on veel variante?

Igatahes ma muidugi väga tahaks seda taime alal hoida, aga kardan, et tema kahe-aastase iseloomu tõttu see ei pruugi õnnestuda. Lohutuseks aga seegi, et pildid ja lugu temast jääb.

Kunst aias...

...ehk kuidas organiseerida nii, et emme peenras ja lapsed hoitud?

See bordüürpeenra viimane jupp käis juba ammu mul hingele - niisiis siirdudes hommikul lähima väikelinna supermarketisse toidutretile, hankisin ühtlasi ka superboxist paki pintsleid ja hinnapommist karbi guashshe, lisaks tõin keldrist rulli tapeeti ja vedasin ehitusest jäänud puki keset õue.


Tapeediriba kinnitasin pesulõksudega puki najale toetatud vineeritahvlile (ehk betoonivalust ripakile jäänud rakisele) vot nii ja kunstipäevade esimene workshop võiski alata!









Kolmeliikmeline noorkunstnike rühmitus harrastas valdavalt grupitööd...












Peagi valmis esimene töö, siis järgmine ja päeva lõpuks kogunes neid juba kenake hulk.













Töö edenedes arendati mitmeid erinevaid tehnikaid - kuskiltvanadest varudest ilmusid akvarellijäägid ja lillelised templipadjad

Valge rasvakriidi tükikesega tõmmatud südamed andsid akvarellitöödele uut särtsu.




Kui guashshvärvid juba topsides segunenud olid ja pildi värvigamma seetõttu liig ühetooniliseks ja tumedaks tõmbus, leiti lahendus lillemustrite kritseldamises pintsli teise otsaga.





Noorkunstnike rühmituse kunstipäevad jätkusid järgmisel päeval ehk täna uues kuues. Käiku läksid taas tapeet ja pintslid (seekord PVA võõpamiseks), muud materjalid korjati niidult.















Väljapuhanuna eelmise päeva maalitööst, andis uus tehnika uut indu!

Ja tulemus oli vaeva väärt!

Peale lõunapausi läks kärmelt tööde ülespanekuks, et avada kahe töörohke päeva tulemusena kunstinäitus Keldrikäigu galeriis.

Catering töötas usinalt ja peagi valmis kunstipäevade vääriline peolaud.


















Kunstinäituse avamisel keldrikäigu galeriis olid kohal kõik noored kunstnikud ja nende austajad, näitus jääb loodetavasti avatuks kuni esimese vihmahooaja alguseni.













Suurejooneline afterparty värskes õhus sujus kenasti ja osalejad avaldasid lootust ürituse peatses kordumises. Kõige innukamad avaldasid tõsist survet teha seda juba täna!


PS. Muide, ma sain bordüürpeenra peaaegu valmis - kõik kuni viimase 26.meetrini!