... on asjad aiarindel lõpuks käima lükatud. Raskelt kuidagi lähevad need seemned sel aastal kassetti. Kodused tingimused ei ole need, mis eelmistel aastatel. Siis oli lihtne - talve lõpus sauna uksele silt "Ajutiselt suletud" ja oligi terve sauna eesruum mulla ja seemnete ja totsikute päralt! Sel aastal pidin sest luksusest suu puhtaks pühkima. Mitte, et sauna sihtotstarbeliselt kasutada saaks - muidugi mitte! Kuna saunaosa asub kohe elutoa juures, siis sel aastal on seal lillepottide asemel pissipotid, mullakottide asemel mähkmepakid ning muu pisikeste poisipõnnide kastmiseks ja pakendamiseks vajalik kraam. Ja mina olen oma taimemajandusega kuidagi mööda maja laokil otsides külvikassettidele varjupaika suuremate laste tubades või tehes mullatöid mähkimislaua all.
Ega seda aiameeleolu kah polnud kuni möödunud nädalani, kui siis järsku üüratud hanged ümber maja tundidega olematuks kahanesid. Nagu oleks keegi videopulti näppinud ja filmi topeltkiirusel edasi kerinud. Mis seals ikka, kerisin siis ise kah natuke juurde ja laupäeval pärast tomatite-arbuuside ringiistutamist kassetist pottidesse, saatsin nad kohe kasvuhoonesse. Eksperimendi korras - 20 aprillil. Et katsetus kohe esimeste öökülmaöödega vastu taevast ei lendaks, on neil kasvuhoones sees omakorda kattelooriga tunnel ja miinustemperatuuride puhuks ka eletriradikas. Vaevalt nüüd jaanipäevaks arbuusi saab, aga mine tea - päris võimatu see ka pole.
All aias närib ootusärevus hinge. Kõik need sajad nartsissid ja võrkiirised, mis sügisel noorte lehtpuude alla maha sai tipitud, ei ole sugugi veel nina välja pistnud. Võrkiirised jah, on juba näha, esimesed õiedki, aga nartsissidest pole veel kippu ega kõppu. Nii suur see ärevus ka pole, et oleks mulla sisse sibulaid otsima läinud, aga ikkagi närib.
 |
| Iris reticulata "Harmony" |
Lõpetuseks küsiks nõu ka - kiitke oma mullaharimisriistu, millega kaevatud maad umbrohujuurtest puhastada ja millel oleks pikem vars. Mu igakevadine suur abimees on olnud kolme kõvera haruga kartulikook, kuid see on lühikese varrega ja nõuab pikka küürutamist, mis sel kevadel mu tugevam külg pole. Küll aga on käelihased kaksikutega talv läbi kõva trenni saanud ja usun, et jaksaks pika varrega savikänkraid sonkida küll, kui vaid tööriist ise vastu peab.
