Lähme koos lasteaeda!

Kooslus lasteaia haljastusest

Tänane päev on möödunud sadu saju otsa. Sellegipoolest otsustasin poistele lasteaeda järgi minnes fotoka kaasa võtta ja läkski seekord õnneks - vahetevahel on sajude vahel vahed :) Juba enne lasteaeda jääb tee äärde paar päris huvitavat hekki. Ridamaja varjab vormi pügatud toompihlakahekk, mille kohal hõbedased pajud - lihtne ja ilus!

Kohe tänava vastaspoolel on vastupidi - hõbedasest tuhkurenelahekist kasvavad välja rohelised elupuud (pildil on kontrast kahe värvi vahel tegelikust väiksem). Kui Eestis väga julgelt okaspuid heitlehistega ei miksita, siis siin kohtab seda üsna sageli - okaspuu võimalik laasumine põõsa poolt küljest ei ole ilmselt probleem.

Pehmed bullatapilved ei puudu vist ühestki Soome külast.

Lasteaia parklat ääristab noor kaseallee, mille all kirjulehelise kõrrelise (päideroog?) hekk. Selline kiirestiteostatav põhjamaise olemusega lahendus ja peaaegu hooldusvaba, sest pole vaja murutraktoriga kasetüvede ümber tiirutada. Lisaks mahendab kõrrelisemüür parkimiskohtade plekist elektripüstakuid.

Enne lasteaia väravat leegivad kuldselt 2 noort sammasja kujuga vahtrapuud. Lahe valik, eriti kui üle tänava laenatud taust on tumeroheline-hõbedane.

Põhjamaiselt minimalistlik haljastus roheliste saarekestega lasteaia õuel elavdab muidu üksluiset killustikumerd. Üldse on mereteema Soome haljastuses ja mänguväljakutel ääretult populaarne.

 Murumuhu puurinde moodustavad 6 poopuud või siis soome pihlakat. Kuna soome pihlakas on niikuinii pihlaka ja pooppuu hübriid ning siin Soomes on sel veel sordid ka, siis täpsemalt määrama ma ei hakka. Alumises rindes on sirelipõõsad.

Saare keskosas on lagedam lapike - soojaperioodi ajal seadsid kasvatajad sinna sisse veemängude ala - kausid veega ja vee-elustiku ainelist staffi lastele sättimiseks - kivikesed, merekarbid, veeloomade kujukesed jmt.

Kasesaarekesed on mu erilised lemmikud.

Nüüd, kus heitlehised sh enelad on hakanud värvi muutma, on see saareke veel põnevam kui augustis. Huvitavaks teeb selle lahenduse, et kogu saarekese taimestik ei ole ühekorraga pildis, vaid pakub kõrrelistepuhmikute vahelt avastamisrõõmu.

 Kolm jalgrajajuppi kohtuvad saarekese keskel. Tagaplaanil olevas 2014. aastal valminud rootsipunases hoonetiivas on meie poiste rühm. Suuremahulise hoone värvi- ja välislahenduse valikul on ilmselt inspiratsiooniks olnud tüüpilised külamaastiku põllumajandushooned.

Istutustes on koos kääbusokaspuud, madalad põõsad ja püsikud.

Kasesaarekese ühes servas on kunstkattega küngas, mis talvel ilmselt täidab ka väikese kelgumäe funktsiooni.

Istutuste juurde on sobitatud pruuniks peitsitud prussijuppe nii püsti kui ka pikuti. Muuhulgas torkab silma eriliselt lilla õiega kukehari.

Soome lasteaedades ei ole igale rühmale eraldatud oma õueala, vaid õues mängivad lapsed üheskoos. Kuna paljud lapsed lähevad lasteaeda varem, siis tavaliselt on laseteaia õu jagatud kaheks tsooniks - 1 kuni 3 aastaste aed ja 3 kuni 6 aastaste ala. Olenemata aastaajast või pimedaperioodist on lapsed õues 2 tundi hommikul ja õhtuoote järel kella 3-st pealelõunal kuni vanemate tulekuni. Kasvatajad organiseerivad lastele õues erinevaid mänge, võistlusi, kus osalemine tundus olevat vabatahtlik. Igast rühmast on korraga õues mitu kasvatajat, päevasel ajal on igas rühmas tööl korraga 3 kasvatajat 18 lapse kohta. Väga lahe vaatepilt oli, kui pisikeste aias pandi muusika mängima ja suuremad pisematest kasvataja ettenäitamisel tantsida vihtusid (midagi sarnast näeb lasteprogrammiga laevadel Tallinna ja Helsingi vahel).

Sibulad, pohlad ja lasanje

Must seatigu

Hommikuti õue minnes on õhk palju kargem, kui eelneva soojalaine ajal - mis muud, kui sügis käes. Samas, kui just padu pole,  on veel päris mõnus õues toimetada. Mustikaaias on esimesel hooajal üksjagu toimetatud - lõigatud on hunnikuteviisi oksi ja võsa, mida Kadakapapal andis mitu päeva silbutada (peresisene uudissõna - oksapurustaja on soome keeles "oksasilppuri"). Ümberkorraldusi on ka tehtud - kui enne oli kõigil neljal terrassil mingit tüüpi majandusfunktsioon - alumisel terrassil kuur-garaaž, teisel kompostimine ja puuriidad, kolmandal riidekuivatuspuu ja vaibakloppimisraam ja neljandal jälle vaibakloppimise raam, siis sai need kokku koondatud kahele terrassile. Kuur-garaaž jäi muidugi paika, aga teise terrassi puud  on endiste heade töökaaslaste abijõul kuuris. Teine terrass kevadel

Pärast puuriitade likvideerimist läks segadus suuremaks - platsi vallutasid oksahunnikud.

Teine terrass pärast okstehunnikute silbutamist (pool multšihunnikut veel tagaplaanil ootamas), kompostri teisaldamist ning taraenelaheki kitsamaks kärpimist ja osalist väljajuurimist. Päris kaks korda laiemaks see terrass vist ei saanud, aga palju puudu ka ei jää. Selle keset platsi sattunud musta kännu ees oli enne veel mitu riita puid.

Kitsamaks kujundatud taraenelahekk meenutab siit küljest hetkel küll bambusevõsa, aga sinna ette istutasin juba kurerehad.

Platsi parempoolsest müüritud servast on alustatud võsaeemaldamist ja tehtud esimesed istutused. Siia kallakule tuleb selline suuremat sorti lillepeenar. Ma ei tea, kas pildilt paistab, aga see kallak müüripealses osas on umbes 30 kraadi, keskel 45 ja ülemises otsas päris järsk  äkki 60 kraadi või rohkemgi.

Üks müstiline mõistatus ongi siin aias järsud nõlvad - osa püsivad pea püstloodis püsti. Nõlvad on mitmest ajaperioodist ja just need algsed vanemad püsivad kenasti ilma, et oleks tegu kaljuseina või põõsaste tiheistutusega. Hoopis hõredalt naadid ja maasikad on. Kui nüüd nõlvale püsikuid istutan, siis ei julgegi naate juurtega välja puhastada, võtan vaid pealsed ära.

Selle lillepeenraga on igal juhul veel hulk möllamist, sest see alles algus - kümmekond meetrit mustsõstra, paju, kibuvitsa, mägimänni jm džunglit on veel ees.

Kolmandast terrassist hetkel pikemat juttu ei tee - komposter on siia majanurga taha toodud, nõlvakindlustamiseks müüriladumine on pooleli ja vaibakoppimisraamist oleks ka alles vaja lahti saada.

Neljandal terrassil olen ajaliselt vist kõige rohkem möllanud - terrass kevadel.

Siia tegi Kadakapapa poistele liivakasti, vuntsis istumiseks aiamööblit ja korraldab meile grilliõhtuid. Mina omalt poolt istutasin lastele kivimüüri peale kuumaasikad.

 Istutustega on üldse paras peavalu - osa taimi on nagu puudu ja teine osa jälle üle. Ei tea, Kesse tassis Eestist kaasa mägisibulaid ja kaks kaktuselehte... ja 3 roosi? Varjuaeda? Roosid on veel pottides, aga mägisibulad jagavad nüüd mäe peal maad pohladega. Et siis sibulad ja pohlad.

Pohlad on kindlasti head diili teinud - enne sibulaid olid samas kohas noored pajud ja kilpjalad. Mägisibulate poolest ma nii kindel poleks, aga parem ikkagi pohlad kui talv potis, eks ole.

Terassi kõige päikeselisemal kohal oli kevadel tibatilluke lillepeenar, kus mõned nartsissid, kribud jaapani enelad ja päikesepõletuse saanud viigipuu.

See põhjast suurte puudega turvatud päikeseline lapike sobis ideaalselt mu viinamarjaprojektiga ja näis esmapilgul kergeltteostatav. Kuigi viigipuu langetas kõik lehed, siis ajas ta uinuvatest pungadest uued ja on nüüd potiga toas - rõõmus ja rohetab. Enelad istutasin ka pottidesse, nartsisssibulad korjasin üles, kuid viinamarjadele auku kaevama asudes lõi labidas kõlksuma - 5cm turba alt tuli kõigepealt välja vanniserv. Kaevates selgus, et vann ei olegi tervenisti turbaga kaetud - turvast oli vaid 10cm, edasi tuli juuretõkkekangas ja killustiku-savi segu. Kuna parasjagu oli kuivaperiood ja savi kivistunud, siis jäi see projekt mõneks ajaks toppama. Vihmaperioodi saabudes õnnestus ka vann tühjaks saada ja Kadakapapa abiga august välja tõsta. Siinkohal ma nüüd pretendeeriks suurima arheoloogilise aialeiu tiitlile :)

Kaevetööd olin aga paraku sunnitud jätkama, sest vanni all oli taas juuretõkkekangas, selle all killustiku-liivasegu ja üllatus-üllatus... muidugi veel järgmine kiht juuretõkkekangast. Eks see vann oli kunagi veesilmaks olnud ja alla äravooluks drenaaž rajatud. Kui ma oleks plaaninud siia istutada ükskõik mida muud, poleks ma neid kõiki kihte lahti harutanudki, aga ma olin osanud just selle tibatillukese lapikese terve aia pealt broneerida viinamarjadele, kes teatavasti tahaksid oma juured sügavale mulda ajada. Lõpuks olin ise vööni augus, aga välja kaevatud see juuretõke sai. Ja no nagu vene sõjaväes tuli kogu see auk ju taas kinni ajada.  Tegin siis lasanjet - paksem kiht turbamulda, õhuke kiht savi, paksem kiht turbamulda ja savipuru peale - ma isegi ei tea, mitu kihti seda lõpuks tuli, aga mitu päeva tegin, vahepeal torkasin viinamarjad ka auku ja neile kabedamat mulda külje alla. Katteks veel oksapurumultš. Selle lasanjetamise käigus õnnestus viinamarjadest tahapoole jääv väike platsike (endine vaibakloppimise koht) kuuskede poolt küljest üle poole meetri laiemaks kaevata - niiet pole halba heata. Unistustes võiks sellest saada kunagi kiigeplats. Kibuvitsad siin keskel torkan kevadel potti - need on heleroosad, täidisõielised ja hästi tugevalt lõhnavad - küll uue kodu leiavad!

Platsi nurgast kaheharulise pihlaka kõrvalt kuusekardinate taha metsa piiludes...

 ...näeb vahvat kivi otsas istuvat kuuske.

Aitab tänaseks küll.

Mine tšilli!

"Mine tšilli, park on niidetud!" ütles Kadakapapa ühel õhtul mõned nädalad tagasi. "Päriselt? Kõik või?" Ei lasknud seda endale mitu korda öelda, vaid suundusin valge inimese kombel plätudes parki - esimest korda sai meie väike pargiala niidetud korralikult madalaks st muruniidukiga! Suur sündmus ikkagi! Tavapäraselt oli see trimmerdamise teema. Arvestades, et kuu varem, juuli algul, Kadakaaeda saabudes oli hein rinnuni ja Kadakapapa pidi kõigepealt trimmeriga heina sees ettevaatlikult puid ja põõsaid otsima, siis sellist tulemust küll sel hooajal veel oodata ei osanud - on ju pargiala maapind olnud üsna meie ajaarvamise algusest ehk maakütte paigaldamisest saati, üks künkad-mättad songermaa olnud. Igatahes 10 punkti läheb seekord Kadakapapale!

Pargi "peasissekäik" läheb sirelite (põõsad paremal) ja kirsiallee vahelt.

Kui päris algust meelde tuletada, siis 2008. aasta jaanuaris tegin pargiplaani ja kaevasin esimesed augud sissesõidutee serva kirsiallee tarvis. Jajah, jaanuaris. Pilt kirsiallee algusest on tollases postituses siin. Täna on sama vaade kirsihekist selline. Üks viltkirss on reast välja läinud, aga leidsin nüüd teise viltkirsipõõsa alt juurdunud oksa, mis sai tühjale kohale ringi istutatud. Kui see kasvama läheb, siis täidab tühiku kiiresti. Murelid (iga kolmas reas) on mul juba mitu korda üle pea - ehk 4-5m kanti.

Suundudes parki mööda tulevast looklevat pargiteed avaneb raja lõpus vaade jaapani nulule.

 Paremal, raja päikeselises servas kasvavad erinevad kibuvitsad: Deia täidisõieline roosa, madalam valge jt. Tõin Mustikaaiast juurde veel väga väga heleroosa, lausa kerge sinaka tooniga, täidisõielise ja järgmisel aastal toon ka "Pohjalan kuningatari", sest vaatasin, et see on ikka tumedam roosa kui Deialt saadu. Tegelikult pargitee seal ära ei lõpe, vaid keerab nulu ees paremale väikesele ringikujulisele lagendikule, mille päikeselisemas küljes kasvavad praegused ja tulevased põõsasmaranad jt põõsad.

Samal, 2008. aastal, sai külvatud ameerika sarvpuu seemned, millest 2 istutasin parki ja ülejäänud taimed jagasin ära. Mõlemad puud on alles, aga kasvavad üsna aeglaselt - ei ole veel ülepeamehed ega miskit.

Sarvpuul on väga huvitavad suured nö liidetud liitlehtedest lehed.

Kõige suurem puu pargis saab tulevikus olema ja on vist tegelikult juba ka praegu pargi keskel kasvav mandžuuria pähklipuu. 

Temalgi kippusid noorena võrsed osaliselt külmakahjustusi saama, aga viimaste talvedel on käsi paremini käinud ja mitmest tüvest koosnev puu on ca 5m kõrgune. Mõnus vari on juba puu all, samas mitte liiga pime - kuumadel päevadel oli tunne, et vaid üks võrkkiik on täielikuks naudinguks seal alt veel puudu.

Sel aastal õitsesid pargis esmakordselt valgete vahuõitega amuuri sirelid. Äädikapuu, kiire vend, õitseb juba aastaid.

Vahva on, et selle pargiala põhiplaan tundub mulle väga hea veel praegugi ehk siis 7 aastat hiljem. Muidugi on ka tagasilööke - seemnest kasvatatud kanada juudapuud käituvad kui püsikud alustades igak kevadel maapinnalt või paremal juhul paarikümne cm kõrguselt. Igatahes puid sealt ei paista ja vbl tuleb kunagi nende asemele midagi muud otsida, samas võib ju ka loota, et teiste kasvavate puude turbes nende talvekindlus hiljem paraneb. Madalaid põõsaid on pargis veel vähevõitu ja lähiaastatel neid palju juurde ka ei tule, sest vajaksid ju esimestel aastatel rohkem hoolt, kui me pakkuda saame.

Ees ebaküdoonia, paremal kikkapuu.

Villase lodjapuu kirjulehine vorm.

Pargist eemal on meil aga veel üks istutatud "puistu", mis jõudsalt kasvanud - sarapik. See sai istutatud lagedale kruusasele mäenõlvale juba 2006. aastal, kui mu mälu ei peta ja kopa abil, sest kruusa sisse käsitsi aukude kaevamine tundus mitme aasta töö. Punased sarapuud kasvatasin seemneist valides välja kõige punasemad seemikud, rohelised kaevasime Köögikataga Neeme kandis metsast. Suve lõpus värvikotrast punaste ja tavaliste sarapuude vahel enam nii suur pole kui kevadel, aga arusaadav siiski. Sel aastal on põõsad oksi sirutanud ja saavad juba naabreil käest kinni võtta, ühtse katuse kasvatamine võtab veel aega.

Punalehise sarapuu punased viljad

Ja magusaks lõpetuseks - kui sarapiku poolt maja poole vaadata, siis ei saa kindlasti märkamatuks jääda maja seina ääres sinetavad tänavuse aasta ülatusviinamarjad Hasanski Sladki.

Müür uues kuues

Mõni aiaprojekt kohe on selline kohutavalt pika vinnaga - kas ei ole aega või õiget mõtet või motivatsiooni või ora või misiganes. Juba paeterrassi ehituse ajal oli mul selge nägemus, et selle ühte pikiserva, kus eesaiaga ca 50-80 cm suurune kõrguste vahe, peab tulema paemüür. Kulus aasta, teine, kolmaski, veel mõned, aga müüri ei kerkinud kusagilt - üksnes kole nõgesesse kasvanud madal kallak seisis endiselt keset õue, kust pidevalt üles-alla hüpata tuli ja mida Kadakapapa trimmeriga ohjeldama pidi, et üldse näeks, kust hüpata. Tahtsin siia kallakust pildi panna, aga ju oli lausa nii kole, et ühegi pildi peale pole seda isegi mitte taustaks jäänud. Kui aga eelmisel suvel aiablogijad avaldasid soovi kokkutuleku päevakavasse üks talguprojekt sisse arvata, siis lõi tuluke põlema, et pika püsiväärtusega ja tegelikult nii tarviline kivimüür võiks ikkagi tehtud saada. Kopp vedas krundi teisest otsast kivid hunnikusse, ise mõõtsin ja vedasin müüri juhtnööri paika. Kadakapapa kutsus sõbra appi, tegid müüripõhja ja lohistasid kõige suuremad kivimürakad trepiks paika.

 Augustis 2014 ledas aiablogijate armee kohale ja niks-naks tund-paar oli terve pikk müür püsti.

Minu klaarida jäid kivihunnikute põhjad (kivitükid+muld) müüri kõrval, aga suures kolimisesebimises see eelmisel aasta tegemata jäigi. Ka müüripealse haljastusega polnud veel mõte selge. Erinevaid ideid oli ja teadmine, et see miski peaks mõtteliselt eraldama maja sissepääsu esise ala kiviktaimlast. Kaalusin põõsahekki, aga ükski taim ei tundunud see õige või kui oligi õige maja poolt vaadates, siis kiviktaimla poolt tundus ikkagi haakumatu. Nii see müür siis jälle seisis ja ootas, kivihunnikute põhjad müüri kõrval kasvasid mättasse. Seisis, kuni hea kolleeg kutsus juulis aiareisile Karla külla ning seal Sadeväljal nupsikud madalad ja kerakujulise võraga Turgenevka hapukirsid silma jäid. Ja mitte ainult silma, vaid suhu ikka ka, sest lahke perenaine lubas proovida. Kui oleks pimeproov olnud, oleks neid võinud mureliks pidada - nii suured ja hapukirsile mitteomaselt magusad olid. Igatahes siis lõi mul pildi selgeks, et Aiablogijate müüri tuunime Turgenevkatega. Ja kui midagi on raudpolt selge, siis võib selle ometi ju kohe ära teha, missest, et just samal ajal saabus kauaoodatud suvi oma ligi 30 kraadise päevasooja ja lõõskava päikesega. Kolme pika tööpäevaga lammutasin mättasse kasvanud kivihunnikute põhjad, sorteerisin välja kivid, mis läksid sissesõidutee aukude lappimiseks ja tassisin müüri tagant kive vähemaks, et istutuspinnasele ruumi teha. Selle peale premeerisin end Juhani puukooli külastusega ja tõin Turgenevkad ära. Ilusad puud sain - seal kõrgusel, kuhu võra tahan kujundada, on kõigil vähemalt kolm korralikku haru eri suundades. Et Juhanis oli just augustisoodukas alanud, siis tõstsin kodus autost välja muidugi tunduvalt rohkem potte, kui üksnes need Turgenevkad, aga noh eks see oli ette arvata.

  Päev-paar kärutasin mäest mulda üles, mille peale teatas selg otsustavalt, et: "Proua, te ei ole mitu aastat füsioterapeudi poolt ette nähtud harjutusprogrammi täitnud!" ja viskas selgrolüli taas nihkesse. Nii ebasobival ajal, aga õnneks läks kergemini, kui esimesel korral mitu aastat tagasi ja leppisime kokku, et ma siis ei tiri enam täiskärutäisi mäest üles, vaid toon poole ämbri kaupa, millest ma olen ka ausalt kinni pidanud. Turgenevkad istutasingi esimesena majapoolsesse äärde ära. Kiviktaimla poole äärde jäi nüüd lai vaba riba. Kui ma vaid suudaks juhinduda minimalistlikust mõttest "Less is more", siis oleks Turgenevkate esine kivimüüripealne saanud katteks vaid lavendlipadjad. Et oleks lihtsalt tuules kergelt õõtsuvad sinilillad lavendlipadjad ja kirsipuukerad nende kohal... Aga liiga nõrk olen, et piirduda vaid ühe liigiga, kui selline suur plats uut peenrapinda käes. Siiski pidi peenrataimestus tulema hõre, et kirsse korjates oleks, kuhu astuda. Ja pidi see kindlasti kokku sobima ka kiviktaimlaga. Seega ainus ja õige lahendus oli kruusapeenar! Seda enam, et erinevalt mullast ja liivast vedeleb sõelmehunnik kõigest paarikümne meetri kaugusel samal tasapinnal.

Peenra põhi on looduslikult paekruus, istutatavad taimed said omale sobiva pinnasega künkakesed ja pealmiseks kihiks tulid siis sõelmed - istutuskohal paari cm paksuselt, küngaste vahel paksemalt nii, et peenar pealt üsna tasane jäi. Siinkohal tassisin osad varem väljavisatud kivid taas tagasi - et oleks puu all, kuhu astuda.

 Ja mõned pisemad paekivid markeerivad künkakeste tippe, kuhu pole veel midagi istutatud, aga koht on ette valmistatud nt paarile uuele kaktusele. Keskmise suurusega paekivid peenras on aga eriti kavalad peidukad - nende all on kive täis lillepotid, igaks juhuks, et võib olla tuleb mul mõte hankida omale siiski mõni toalill nt agaav, siis sobiks ta siia potiga poti sisse suvitama tõsta. Nutikas nagu olen, ei ole see siiski mu enda originaalne idee - laenasin selle hoopis nutikalt aiablogijalt Tiilt, kel on oma aias mitmes kohas tühjad potid maasse kaevatud, kuhu siis vastavalt meeleolule saab erinevaid potitaimi majutada. Niiet ainult paekivist potikaaned on siinkohal minu originaalautorlus.

Trepikoht müüris sai rõhutatud valgete põõsasmaranatega "White Lady" kummalgi pool astmeid.

Kruusapeenrasse tõin jupi maadjat viigikaktust Opuntia compressa - kuna eelmises kohas tekkisid poolele taimele oranžid täpid, siis tahtsin igaks juhuks jupi tervet osa sealt eraldada. Siis istutasin siia ringi kiulise tääkliilia Yukka filamentosa, kes vääris paremat esinemispositsiooni, kui senine korea kitsenela ja padjandfloksi vahele kiilutud lapike.

Ja muidugi need lavendlid Lavandula angustifolia "Ellagance Purple".

Ja Juhanist perovskia Perovskia atriplicifolia "Silvery Blue", mida olen ammu oma aeda igatsenud. Kollased õied kuuluvad männas-neiusilmale Coreopsis verticillata "Zagreb". Tähendan need nimed kõik siia eelkõige seetõttu, et mul pole esialgu nimekivisid ja et nimed oleks kindlas kohas.

Lõpuks, kui ma arvasin peenra teoreetiliselt valmis olema, seirates teist mitu korda tunnis hommikust õhtuni, siis ikkagi hing ei andnud asu ja tõin alt aiast ka mõned tutsud stelleri puju Artemisia stelleriana "Silver Brocade".

 Mitte, et ta siin paekivi taustal eriliselt silma hakkaks, aga lihtsalt, et natuke peenemat pitsi ja volangi ka oleks lisaks tääkidele ja kaktusepiikidele.

Nüüd ma siis mõnulen paar päeva rahuloluvannis ja seejärel uutele uutele tegudele Mustikaaias.