Konianvuori

Kuldse sügise päikesepaistelised ilmad on lausa loodud metsaretkedeks. Sest hakkab meil vist tasapisi traditsioon kujunema - juba kolmas sügis läheb. Kolme aastaga võiks ju mägede ja kaljunukkidega juba harjunud olla ja vähe lõdvemalt võtta, aga ei  - on vaja ronida hoopis kõrgemale ja veel järsemalt. Täna võtsime sihtmärgiks Konianvuori mäe Moksjärve kaldal, siinsamas koduvallas. Google Mapsi järgi tundus, et autoga mäejalamile vuramine on käkitegu. Tegelikkuses nii libedalt ei läinud - sealt edasi, kus viimased majad teeservas ära lõppesid, oli ka tee ise võssa kasvanud. Ei muud, kui tagasi ja teiselt poolt uuesti. Veel teisegi korra õnnestus end järve äärde tupikusse keerata, aga kolmandal korral jõudsime juba sinna, kuhu vaja. Mitte küll enam mäejalamile, aga vähemalt mäeni viiva kilomeetrise jalgraja algusesse. Raja esimene ots kulgeski kahe mäe vahel kergete tõusude ja laskumistega. Seltsiks loodus nagu loodus ikka - kord lehti rohkem, kord okkaid, aga valdavalt segamets. Kõnnitud, joostud, seistud, jalutatud, üle oja hüpatud, longitud, jõudsime ühel hetkel üsna alla järve äärde, kust üsna märkamatu puust viit teerajalt vasakule mööda kitsukest kitserada mäkke juhatas. Mäe tipu pool oli näha püstloodis kõrge kalju. Otsutasime proovida, kuigi suhteliselt realistlik pilt ütles, et kaljujalamil tuleb meil võib olla tagasi pöörduda.

 Jõudnud kaljujalamile, leidsime toreda koopa. Me kaksikutega jäime esialgu siia jalgu puhkama.

 Koopa kaldus laele oli loodus puukujutise maalinud.

Kadakapapa läks luurele. Eee... nii hirmus see siiski polnud, kui paistab ja väikese peatuse järel jätkasime sealt rada juba kõik üheskoos. Fotoka pakkisin küll ajutiselt seljakotti ära ja jope jätsin maha murdunud puutüvele - ikka selleks, et vajadusel rohkem vabu käsi oleks.

 See ronimine tasus ära - peagi avanesid võrratud vaated Moksjärvele ja metsamaastikele. Kuldses sügisehtes saar järve keskel oli kui kirsimari tordi peal.

 Maailma tipus

 Uudistasime pisut ka mäe otsas ringi.

 Ega see elu elu seal ilmalael nii kerge pole - mõned puud olid lausa küüru jäänud.

 Kui tundus, et paremaks enam minna ei saa, siis magusamaks läks küll - mäevallutajate õunatoscapiknik!

 Ja taas allapoole - seekord kaljuservarajalt laskudes fotokat enam kotti ei peitnudki.

Ikka kaljude kõrvalt ja üle kivide, tasapisi allapoole.

 Üks väiksem koobas poolel teel, kus poisid sel aastal mahtusid veel püsti seisma.

 Ja juba paistis eemalt ka meie esimese peatuspaiga koobas.

 Veidi enne viimast oli kaljus vähemalt 10m pikk lõhe, mis teises otsas tundus ristuvat järgmise, ristsuunalise lõhega. Poisid oleks sinna luurele mahtunud, aga ilma saatkonnata neid sinna ei lubatud ja saatjaskonna gabariidid paraku lubasid vaid lävelt uudishimutseda.

 Veel viimane pilguheit tippu.

Tasamaa inimesele on ikka nii harjumatu - ühel hetkel oled maailma tipus ja vaatad maale ja metsale ülalt alla ja järgmisel hetkel oled juba ise pisike putukas puuhiiglaste all.

Sügisrahu

Ööd ja hommikud on juba nullilähedased. Mustikaaias ei ole veel külm näpistamas käinud, aga kaugemal allpool heinamaadel ja põldudel on härmavalget tülli näha olnud. Lastele otsisin juba nädala alguses joped ja pibod välja. Külmast hoolimata naudin praegust osa sügisest aias, kui ei ole vaja aiatoimetustega nähtamatu rongi sabas joosta nii nagu suvel. Enam ei ole vaja tassida taimi siia-sinna, kaevata-istutada, rohida-niita, pistikuid pista ja poputada. Potiplats sai juba eelmise nädala lõpus tühjaks - viimased Kadakaaiast toodud istikud, millele ei suutnudki lõpuks Mustikaaias kohta leida, said jagatud rahvuskaaslastele siinpool lahte. Rohida ju võib, aga kiiret pole - ei see naat kasva enam eest ära. Ja nii ongi saabunud mõnus rahu - pakid end soojemalt riidesse, võtad tassi kohviga kaasa ja planeerid moepärast mõne väikese asjatamise aias. Naudid sügise värvitud sooje toone ja lonksad kiirustamata kuuma kohvi sinna kõrvale.

See muidugi ei tähenda, et lõpptulemusena väikese asjatamisega asi piirdubki. Oh ei, läksin eile, et viimased tosin nartsissi hostade serva mulda torgata, aga muuhulgas sai asjatatud siin ja seal ja lõpuks veel pool enelahekkigi korda tehtud. Seda rada siit heki ja kuuri vahelt saanuks enne vaid käpuli läbida, nüüd võib kärugagi aerutada.

 Selle kuuriseinaga on tegelikult veel üks plaan - teiselt poolt on kuur juba uue halli värvikihi saanud ja saab siit ka, varem või hiljem. Taraenelast kui tuntud tüütusest päris loobuda ei taha - see hekk jagab  kenasti aiaruume ja on üsna vähese hooldusvajadusega lahendus kallakule. Plaanin siia kuuri seinale konksusid, kuhu külge redel tõsta ja teisel pool hekki saab olema aiapink, mis samuti peab lugu "kaitstud" seljatagusest.

Suur kallakpeenar ei ole ehk veel nii lopsakas, kui oleks tahtnud, aga ma pean aru saama, et siin varjulises aias asjad nii kärmelt ei käi.

Pealegi on pool püsikutest alles sel suvel istutatud ja osa eelmisel aastal istutatud hostadest sai ju sel suvel üles kaevatud, jagatud ja juppidena uuesti maha istutatud. Samas on praegu hea aeg inventeerida hostade sügiskindlust. Mõned on täiega lontud juba, samas kui teiste puhul ei ole kuskilt aimata, et ööd on meil siin külmad. Näiteks Shade Fanfare on krips-kraps (esiplaanil) - need augud lehtedes on veel suvemälestus Kadakaaia tigudelt.

 Ja Frances Williams

 Rainforest Sunrise

 Patriot

 Õieilu eest hoolitsevad hostade kõrval suures peenras praegu valgeõieline tähtputk (avafotol) ja ussitatar (alloleval pildil).

Osad rodod on vihmasest suvest end segi kamminud - see, et mõni õitseb on isegi tavapärane, aga paar tükki kasvatavad uusi kasve, üks ei oska seisukohta võtta - on juba nädalajagu nii pooles vinnas - mõned värske kasvu lehed pooleldi laiali ja ülejäänud tihedasti nupsus koos. Uustulnukaidki on rodode seas - Tii aiast saabus rodovahetusena Helsinki University. See on nii ilus ja uhke, et sai suve lõpul omale väiksema õekese kõrvale.

 See on siin nüüd enne+ foto - st ei ole päris "enne", aga mitte ka "pärast". Siia tuleb hortensiate kaar, selleks joonistasin peenrakaare veidi ringi - senisest ringjamaks. Enne oli seal mullahunniku piirkonnas peeraserv vähe lopergusem ja peenar kallaku tõttu  selle taga väga ära vajunud. Peenar on muidugi palju öeldud - see oli algselt puhas vaarika-, kibuvitsa- ja naadivõsa. Eesmärgini jõudmine läheb üsna teosammul, sest vana peenrakaare äärismüür on korralikult tsementmördiga laotud ja avaldab raudkangile kõva vastupanu.

 Enamus hortensiaid on siiski istutatud juba kohtadele, nende kõrval on ajutised tegelased - jugapuu ja pukspuu pistikud. Jugapuud on eelmisel aastal pistetud ja nüüd sügisel vaatasin, et juurestik päris korralik juba, aga ma ei hakka neid praegu enam enne kevadet torkima. Kui elasid möödunud talve kassetis üle, elavad sellegi - eks siis kevadel potitab.

 Sel kevadel pistetud pukspuudel olid ka pisikesed valged juurealged - neil siis tuleb esimene talveproov - eks kevadel ole näha, mis neist saab, aga olen lootusrikas.

Üks selline poolik koht on veel aias - üsna järsk kallak metsviinapuuga. Kui mujal on metsviinapuu üsna agressiivne ja praegu veel rohelinegi, siis siin on jupikesed küll suurel pinnal, aga no hõredalt. Talle oleks vaja sellist vähe aktiivsemat seltsilist, kes ei magaks viinapuu kombel poole suveni raagus okstega.

All parkla juures on jugapuude peenar tibens-tobens, loodatavasti elab suvel uuesti istutatud kirjulehine väike igihali seekord saabuva talve üle.

 Teisel pool parklat on pinnakatjateks luuderohud, neil on esimene talv selja taga, aga väga jõuliselt nad veel ei kasva - küll aga on harilik luuderohi end sügise puhul punasesse mustrisse ehtinud.

 Parklal on kolmandaski küljes istutusala, mida praegu ehivad sügislilled.

Rokokallio - peidus pärl

Rokokallio näris juba ammu hinge - netis oli kõlakaid, et väga lahe koht, aga meiesugusele massituristile sobiv puust ja punane sõidujuhis, nt autokepsule söödav aadress, näis olevat hästi hoitud saladus. Mis seals ikka - ajasime siis hommikul kaarte pidi näpuga järge - ühel sihtmärk, Google versioonil jällegi teenimed, tuvastasime sihtmärgile lähima nimelise tee ja sõitsime õnne katsuma. Ei olnudki nii keeruline - seal, kus nimega tee otsa sai, oli juba suunaviit toeks olemas. Edasi suundusid vaid kaks rattajälge ja ühel hetkel lõppesid needki väikese platsikesega. Jätnud auto maha, võtsime haneritta ja asusime kitsukest rada mööda vallutama Uusimaa kõrguselt teist mäetippu. Maastik oli kaunis - kopi või oma aeda, kui saaks või oskaks. Täitsa hooldusvaba pealegi, ilma ühegi naadi või nõgesevarreta.

 

 Ja varsti olimegi mäelael, mille tipus paikneb väike püstkoda - Rokokota. Huvitav, mis seal sees on? Oi, põnev-põnev!

Ma ei hakka siinkohal salatsema - ikka tähtsaim põhjamaises kliimas - ahi, lisaks paar pinki, logiraamat. Koja ees kiilal kaljupinnal veel avar lõkkeplats, kus meiegi hiljem piknikku pidasime.

Aga siit meie retke imelisem aah ja ooh osa alles algas. Rokokallio edelakülg on kõrge astang täis kaljulõhesid, koopiad, rahnusid. Oli see algaja õnn või mis, aga üsna kerge vaevaga leidsime jõukohase laugema koha astangus, kust kogu seltskonnaga allapoole laskuda. Siit männi ja kuuse vahelt me alla tulime.

Sinine täpike ülal on meie seeneämber, millest ajutiselt loobusime, et jätkuks käsi kaksikute tõstmiseks-ohjeldamiseks. Seda enam, et kätebilanss on praegu ajutiselt piiratud - pärast seda, kui Kadakapapa kaks nädalat tagasi katust puhastades koos redeliga alla sadas ja küünarliigesele kipsi sai. Punane ring kuusetüve kõrval on miski fototrikk, mille ilmselt päike ja kaljueendilt sorisev veenire üheskoos joonistasid.

 Allpool oli palju erinevas suuruses kaljueendeid - mõne alla mahuks istuli...

... teisele jälle suuremagi seltskonnaga seisma. Meil vedas nii ilmaga kui ka valitud pealelõunase ajaga - hommikul oleks päike olnud kaljuseina taga peidus - nüüd paistis läbi puuvõrade, valgustas ja maalis varjumustreid kaljuseinale.

 Ja kaljuastang oli muidugi võimas - kohati nii kõrge-kõrge, et tipu nägemiseks tuli pea päris kuklasse ajada.

 Igaüks saab siin valida omale jõukohase raja - kivide ja rahnude vahel või peal või mööda kõrgemat kaljuseina. Kui ainult oidu jätkuks ohutuid valikuid teha. See seletab ka, miks nii imelisele kohale suurt reklaami ei tehta. Praegu on see koht rahvale liikumiseks omal vastutusel, tähistatud külastusraja puhul tuleks aga panustada turvalisuse tagamisele ja kardan, et sellega omakorda kaoks suur osa selle paiga ilust ja võlust.

 Praegu on siin muinasjutumets, võimalus ise uurida ja avastada.

 Kõrguvad püstloodis kaljuseinad,

astangud,

kaljulõhed,

 rahnudelabürindid, kus vahel omale teerada edasi otsida ja mis teha, vahel ka tagasi pöörduda,

koopad, kuhu sisse pugeda.

Ja justkui sellest veel vähe oleks, siis terve imepärane sambla- ja taimemaailm. Natuke kivi-imarat

ja natuke rohkem

 Selle kõige sees looduse enda poolt loodud katusealused puhkepaigad.

 Kui te nüüd arvate, et Rokokallio pärast eilset matka enam hinge ei näri, sest "käidud-nähtud, lahe koht, võib olla tuleks teinekordki", siis nii seekord pole - närib ikka samamoodi edasi...või hulleminigi, sest äkki jäi midagi nägemata... kindlasti jäi... aga mäe muud küljed... ja Munamäki (naabermägi põhja pool) - sinnapoole suundus teine jalgrada autoplatsilt... ja sealgi näitab kaart astangute tingmärke...

Aga vott, mind õelust - miks see Rokokallio ainult mind peaks närima, näringu ja ahvatlegu nüüd teid kah! Vaid 50 km Helsingist ja laevad sõidavad iga tunni-paari tagant :)